Kas USAs 20% restoraniarvest jootraha maksta on palju või vähe?
Nagu teada, on jootraha maksmine USA-s kelneritele, juuksuritele, taksojuhtidele ja paljudele teiste ameti esindajatele lausa kohustuslik ja kui seda ei tehta, siis küsivad vastavad ametimehed imestunult, et kas midagi oli totaalselt valesti.
Jootraha ajaloost.
Mis aga siis üldse jootraha tähendab ja miks seda makstakse? Kust vastav komme üldse pärit on?
Mõned uurijad arvavad, et see komme pärineb juba kaugetest Rooma aegadest. Tõenäoliselt aga on jootraha andmine pärit 16. sajandi Inglismaalt, kus kohvikutes ja hiljem ka pubides olid messingist urnid kirjaga „To insure promptitude“ (eesti keeles kindlustamaks õigeaegsuse). 18.sajandil kasutati Londoni kohvikutes kasti sildiga T.I.P. (To insure promptness- tagamaks kiiruse), kuhu panid inimesed, kes tahtsid erilist teenindust, mõne mündi.
Miks kliendid maksavad jootraha toiduelamuse eest?
Kolm kõige olulisemat põhjust, miks inimesed jootraha maksavad on, et näidatakse teenindajale tänulikkust, järgitakse sotsiaalset normi ja täiendatakse teenindaja sissetulekut. Need kolm on kõik positiivsed põhjused, sest nad annavad positiivse psühholoogilise kasu. Ülejäänud neli põhjust, mis on negatiivsed, osutuvad vähem olulisteks. Vältides süütunnet ja häbi on kaks olulist põhjust nendest neljast. Vältides tulevikus halba teenindust ning kartus saada teenindaja halva tuju osaliseks on vähem olulised põhjused jootraha maksmisel. Kliendid märgivad, et peamised põhjused, miks nad jätavad rohkem jootraha parema teeninduse eest on, et see on õiglane ning nad tahavad näidata tänulikkust proportsionaalselt makstava rahasummaga.
* (Kasutatud on allakirjutanu juhendatud K.Valdaru diplomitöö „Teeninduskvaliteedi ja jootraha seosed toitlustusettevõttes Villa Wesseti näitel“ andmeid).
Jootraha maksmise etiketist USA restoranides
Juba 10 aastat tagasi maksid restoranikülastajad siin 16 billionit dollarit jootraha aastas. Ametlikult ei ole küll kuskil fikseeritud, et USA toidukohtades peab jootraha maksma. Küll aga on see kirjutamata reegel, nagu seegi, et soovituslik jootraha summa viimastel aastatel on tõusnud. Nii on nüüd restoranides soovituslik jootraha määr 20% endise 15% asemel. Erilise, esmaklassilise teeninduse eest soovitatakse maksta isegi 25% summast. Kui mõni klient maksab aga 10%, siis ei ole ta ilmselt üldse teenindusega rahul. Kui külastajate seltskond on üle kuue või üle kaheksa inimese, siis lisatakse jootraha (tavaliselt 18%) automaatselt arvele. Professor Michael Lynn Cornelli Ülikooli Hotellimajanduse koolist on uurinud põhjalikult jootraha maksmist USA restoranides ja kirjutanud selle kohta ka 35 akadeemilist artiklit (vt. http://tippingresearch.com/). Probleem seisneb selles, et teatud kliendigruppide teadlikkus jootraha maksmise normide kohta on puudulik. Uuringud näitavad, et vähem jootraha maksavad välisturistid, samuti etnilises vähemuses olevad grupid (näiteks Aafriklased ja Lõuna- Ameeriklased). See aga vähendab üldist jootraha taset, mis viib alla teenindajate moraali ja suurendab tööjõu voolavust.
Klientide koolitamiseks on M. Lynn välja töötanud lõbusa küsimustiku, mida omanikud võivad panna oma restoranides menüüde vahele, et nii saada tagasisidet klientidelt ja samas ka koolitada neid.
Jootraha ajaloost.
Mis aga siis üldse jootraha tähendab ja miks seda makstakse? Kust vastav komme üldse pärit on?
Mõned uurijad arvavad, et see komme pärineb juba kaugetest Rooma aegadest. Tõenäoliselt aga on jootraha andmine pärit 16. sajandi Inglismaalt, kus kohvikutes ja hiljem ka pubides olid messingist urnid kirjaga „To insure promptitude“ (eesti keeles kindlustamaks õigeaegsuse). 18.sajandil kasutati Londoni kohvikutes kasti sildiga T.I.P. (To insure promptness- tagamaks kiiruse), kuhu panid inimesed, kes tahtsid erilist teenindust, mõne mündi.
Miks kliendid maksavad jootraha toiduelamuse eest?
Kolm kõige olulisemat põhjust, miks inimesed jootraha maksavad on, et näidatakse teenindajale tänulikkust, järgitakse sotsiaalset normi ja täiendatakse teenindaja sissetulekut. Need kolm on kõik positiivsed põhjused, sest nad annavad positiivse psühholoogilise kasu. Ülejäänud neli põhjust, mis on negatiivsed, osutuvad vähem olulisteks. Vältides süütunnet ja häbi on kaks olulist põhjust nendest neljast. Vältides tulevikus halba teenindust ning kartus saada teenindaja halva tuju osaliseks on vähem olulised põhjused jootraha maksmisel. Kliendid märgivad, et peamised põhjused, miks nad jätavad rohkem jootraha parema teeninduse eest on, et see on õiglane ning nad tahavad näidata tänulikkust proportsionaalselt makstava rahasummaga.
* (Kasutatud on allakirjutanu juhendatud K.Valdaru diplomitöö „Teeninduskvaliteedi ja jootraha seosed toitlustusettevõttes Villa Wesseti näitel“ andmeid).
Jootraha maksmise etiketist USA restoranides
Juba 10 aastat tagasi maksid restoranikülastajad siin 16 billionit dollarit jootraha aastas. Ametlikult ei ole küll kuskil fikseeritud, et USA toidukohtades peab jootraha maksma. Küll aga on see kirjutamata reegel, nagu seegi, et soovituslik jootraha summa viimastel aastatel on tõusnud. Nii on nüüd restoranides soovituslik jootraha määr 20% endise 15% asemel. Erilise, esmaklassilise teeninduse eest soovitatakse maksta isegi 25% summast. Kui mõni klient maksab aga 10%, siis ei ole ta ilmselt üldse teenindusega rahul. Kui külastajate seltskond on üle kuue või üle kaheksa inimese, siis lisatakse jootraha (tavaliselt 18%) automaatselt arvele. Professor Michael Lynn Cornelli Ülikooli Hotellimajanduse koolist on uurinud põhjalikult jootraha maksmist USA restoranides ja kirjutanud selle kohta ka 35 akadeemilist artiklit (vt. http://tippingresearch.com/). Probleem seisneb selles, et teatud kliendigruppide teadlikkus jootraha maksmise normide kohta on puudulik. Uuringud näitavad, et vähem jootraha maksavad välisturistid, samuti etnilises vähemuses olevad grupid (näiteks Aafriklased ja Lõuna- Ameeriklased). See aga vähendab üldist jootraha taset, mis viib alla teenindajate moraali ja suurendab tööjõu voolavust.
Klientide koolitamiseks on M. Lynn välja töötanud lõbusa küsimustiku, mida omanikud võivad panna oma restoranides menüüde vahele, et nii saada tagasisidet klientidelt ja samas ka koolitada neid.
Kas USA-s on kallim väljas süüa kui Eestis?
Jah, eestlase jaoks tundub esialgu see summa küll pisut suur olevat, oleme ju harjunud ikka maksma 5-10% restoraniarvest, kui üldse seda teeme. Sügavamalt teemasse süüvides aga võidab eestlasest klient USA restoranis süües ikkagi, hoolimata kõrgest jootraha suurusest. Nimelt kohtab peaaegu igas toidukohas suurepärast teenindust, mis tähendab naeratavat ja toitude valimisel alati abistavat teenindajat, lisaks veel tasuta jäävesi, mida pidevalt juurde valatakse. Kohvi tellides valatakse ka seda juurde, ilma lisatasu küsimata.
Toiduportsjonid on tõesti suured, ka peenemates toidukohtades, ja toitu taldrikul kahe toidukorra jagu. Toidu kaasapakkimine on täiesti tavaline nähtus, restoranis on selleks omad spetsiaalsed nõudki olemas. Nii saab siis restoranitoitu ka järgmisel päeval kas lõunasöögina tööle kaasa võtta või kodus õhtusöögiks serveerida. Paljudes kohtades pakutakse prae tellimise korral maja poolt tasuta salatit või desserti.
Jah, eestlase jaoks tundub esialgu see summa küll pisut suur olevat, oleme ju harjunud ikka maksma 5-10% restoraniarvest, kui üldse seda teeme. Sügavamalt teemasse süüvides aga võidab eestlasest klient USA restoranis süües ikkagi, hoolimata kõrgest jootraha suurusest. Nimelt kohtab peaaegu igas toidukohas suurepärast teenindust, mis tähendab naeratavat ja toitude valimisel alati abistavat teenindajat, lisaks veel tasuta jäävesi, mida pidevalt juurde valatakse. Kohvi tellides valatakse ka seda juurde, ilma lisatasu küsimata.
Toiduportsjonid on tõesti suured, ka peenemates toidukohtades, ja toitu taldrikul kahe toidukorra jagu. Toidu kaasapakkimine on täiesti tavaline nähtus, restoranis on selleks omad spetsiaalsed nõudki olemas. Nii saab siis restoranitoitu ka järgmisel päeval kas lõunasöögina tööle kaasa võtta või kodus õhtusöögiks serveerida. Paljudes kohtades pakutakse prae tellimise korral maja poolt tasuta salatit või desserti.